Tartu Ülikool Õigusteaduskond Kriminaalõiguse, kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia õppetool

Kallutatud kahtlusaluse identifitseerimise protseduurid ja pealtnägijate USA ülemkohtu usaldusväärsuse test Referaat

Juhendaja prof T.Bachmann

Tartu 2011

Sisukord Sissejuhatus 3 1.“Usaldusväärsuse test“ 4 1.1. „Usaldusväärsuse test“ Manson v Braithwate kohtuasjas 4 1.1.1. Kohtuasi 4 1.1.2. „Usaldusväärsuse test“ 4 1.1.3. „Usaldusväärsuse testi“ vastuargumendid 5 1.2 „Usaldusväärsuse testi“ ideaal ning reaalsus 5 2. Kallutatud süüdlase identifitseerimised pealtnägija poolt 6 3.Kallutatud kurjategija identifitseerimised ja hilisemad DNA testid. 7 Kokkuvõte 8

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi allikaks olen valinud Gary L. Wellsi ja Deah S. Quinlivani poolt kirjutatud teadusartikli „Suggestive Eyewitness Identification Procedures and the Supreme
Court’s Reliability Test in Light of Eyewitness Science: 30 Years Later“. Valiku langetasin selle artikli kasuks, kuna pealtnägijate mälu ning arusaam kuriteopaigal toimunust ning hilisem politseijaoskonnas toimuv võib otsustada terve kohtuprotsessi kulgemise ning viia halvima stsenaariumi kohaselt süütu inimese süüdimõistmiseni või kurjategija õigeksmõistmiseni. Käesolev artikkel keskendub põhiliselt süüdlase identifitseerimisele pealtnägija poolt ning seletab lahti selle protsessi kitsaskohad. Artikli autorid on lähemalt keskendunud USA kohtutes vaidlusttekitanud meetoditele , kuidas süüdlast identifitseeritakse pealtnägija poolt. Nimelt kasutab politsei pahatihti fotode näitamist pealtnägijale, et tuvastada kurjategija, kuigi oleks olnud võimalus pealtnägijal tuvastada arvatav süüdlane rivis teiste kahtlusaluse tunnustele vastavate inimeste seast. Samuti ei hinda politseiametnikud asjaolu, et kui pealtnägijale ei öelda sõnakõlksu „süüdlane ei pruugi nende inimeste seas olla“, siis võib kõhkleval pealtnägijal tekkida tunne, et keegi tema ees olevatest on süüdlane ning tema kohuseks on keegi nende seast valida. Samuti ei tohiks näidata pealtnägijale kahtlusaluse pilti enne arvatava süüdlase valimist rivistusest, kuna see võib tekitada pealtnägijas arusaama, et kui isik on pildil oleva joonistuse sarnane, siis on ilmtingimata tema puhul tegu süüdlasega. Kaitsealuste advokaat tihti argumenteerivad kohtutes, et kaitsealuse identifitseerimine oli kallutatud ning peaaegu mitte kunagi ei võta kohus kaitsealuse advokaati kuulda. Selle asemel, et tunnistus pealtnägija poolt identifitseeritud süüaluse kohta eemaldada, kasutavad kohtud „ usaldusväärsuse testi“. Alljärgnevalt põhinen ainult ülalmainitud teadusartiklile. Pealtnägija- isik, kes nägi pealt kuritöö toimepanemist. Rivistus- näiteks X arv isikuid on joondatud ühte ruumi ning nende seas on Xy, kelleks on kahtlusalune, ning ülejäänud Xc on selleks, et muuta identifitseerimine neutraalsemaks.

1.“Usaldusväärsuse test“

Kui kohus leiab, et süüaluse identifitseerimise protsess ei olnud neutraalne, siis kasutatakse protsessi usaldusväärsuse kindlakstegemiseks „usaldusväärsuse testi“ . Selle testi idee seisneb selles, et kohus peab välja selgitama, kas kallutatusest olenemata võis identifitseerimine sellegipärast olla usaldusväärne. Antud test koosneb viiest kriteeriumist, milleks on: 1. Pealtnägija vaade kurjategijale 2. Tähelepanu 3. Kirjeldus 4. Aja möödumine kuritöö ajast kuni identifitseerimiseni 5. Kindlus

1 „Usaldusväärsuse test“ Manson v Braithwate kohtuasjas

1 Kohtuasi

Treenitud salaoperatsioonil tegutsev mustanahaline politseinik Glover ostis heroiini läbi korteri avatud ukse. Ta seisis koridoris 2-3 minutit ning paarikümne sentimeetri kaugusel diilerist. Paar minutit hiljem, kui heroiin oli ostetud, andis Glover ühele teisele politseinikule diileri välise kirjelduse, milleks oli „ mustanahaline,lühemat kasvu, tumeda jume, mustade juusute ja kõrgete põsesarnade ning tugeva kehaehitusega. Teine politsenik, arvates, et teab, keda tema partner silmas pidas, pani Gloveri kontorilauale kahtlusaluse pildi. Glover, kes pilti kaks päeva uuris, tuvastas pildilt diileri. Mitmes kohtuinstantsis mõisteti diiler süüdi, ent ringkonnakohtus tühistas otsuse, kuna foto, mille Glover tuvastas, oleks pidanud eemaldama, olenemata tõendi usaldusväärsusest, sest ühe foto identifitseerimine oli ebavajalik ning äärmiselt kallutatud. Seetõttu oli identifitseerimine ebausaldusväärne.

2 „Usaldusväärsuse test“

1. Pealtnägija vaade kurjategijale. Pealtnägija oli vahetusläheduses diileriga ning kontakt oli vähemalt paar minutit. Samuti oli koridor valgustatud. 2. Tähelepanu. Glover oli tähelepanelik, kuna teda oli treenitud politseinikuks, ning ta teadis, et tulevikus oleks pidanud diileri tuvastama ja vahistama. 3. Kirjeldus. Glover andis piisavalt detailse kirjelduse, mis võimaldas tema partneril leida foto kahtlusalusest ja näidata seda Gloverile. 4. Aja möödumine kuritöö ajast kuni identifitseerimiseni. Ainult 2 päeva oli kuriteo ning identifitseerimise vahel. 5. Kindlus. Gloveril ei olnud „mingit kahtlust“

3 „Usaldusväärsuse testi“ vastuargumendid

1. Pealtnägija vaade kurjategijale. Tähelepanelik analüüs näitas, et diileri ning Gloveri dialoogiks oli 3 lauset, mis omakorda olid 4-5 sõna. Seega kestis terve tehing ainult viis kuni kümme sekundit. 2. Tähelepanu. Samas tehingu ajal ei olnud Gloveri tähelepanu pööratud ainult diileri näole, samas jõudis Glover enda tunnistuse kohaselt kirjeldada veel korteri sisustust ning asjaolu, et korteris oli naisterahvas. Seega võib tekkida kahtlus, kas ta siiski jõudis diileri nägu enda mälus talletada. 3. Kirjeldus. Siiski oli antud kirjeldus üsnagi üldine, jättes näiteks välja vanuse. Olgugi, et näo iseärasuseks olid kõrged põsesarnad, jääb see ka ainukeseks näo iseloomustavaks jooneks. 4. Aja möödumine kuritöö ajast kuni identifitseerimiseni. Olgugi, et kuritööst oli möödas kaks päeva, toimub suurim mälukaotus tundide jooksul peale juhtumit. 5. Kindlus. Politseiniku puhul ei oma kindlus väga tähtsust, sest ajaks, mil kohtuistung oli kätte jõudnud, ei oleks ta enam oma tunnistust tagasi võtnud, kuna ta oli riigi palgal. On võimatu ette kujutada, et ta oleks vastanud küsimusele „kas teil on mingigi kahtlus identifitseerimise suhtes“ eitavalt.

1.2 „Usaldusväärsuse testi“ ideaal ning reaalsus

Ideaal: Kuritegu nähti pealt pealtnägija hindab, kas ta nägi piisavalt ja põhjalikult kurjategijat pealtnägija hindab kindlalt, et vaatlusaluse puhul on tegu süüdlasega
Pealtnägija identifitseerib süüdlase pealtnägija annab aru varasematest vaate, kallutav protseduur leiab aset. tähelepanu ning kindluse hindamistest.

Reaalsus: Kuritegu nähti pealt pealtnägija hindab, kas ta nägi piisavalt ja põhjalikult kurjategijat pealtnägija hindab kindlalt, et vaatlusaluse puhul on tegu süüdlasega Pealtnägija identifitseerib süüdlase kallutav protseduur leiab aset kallutav protseduur mõjutab edasisi hinnanguid pealtnägija hindab uuesti asjaolusi ( endisele tunnistusele kindlaks jäädes) vaadet, tähelepanu ning kindlust.

Asjaolu, miks „usaldusväärsuse test“ ei tööta peitub selles, et pealtnägijat on juba piisavalt manipuleeritud, nii et tema enda visuaalne mälu võib tegeliku kurjategija asemele manada kurjategija joonistuse või rivistusel olnud inimese näo. Samuti kallutatud identifitseerimise puhul võivad identifitseerimise läbiviijad nii tahtlikult kui tahtmatult mõjutada protsessi kulgu.

Kallutatud süüdlase identifitseerimised pealtnägija poolt

• Rivistuse ja kahtlusaluste fotode võrdlus Kui pealtnägija kutsutakse politseijaoskonda, et kas siis elavast rivistusest või fotode vahel valida välja süüdlane, siis peab kindlasti olema mitu alternatiivi. Kui pealtnägijale näidatakse vaid üht kahtlusalust, siis ei teki pealtnägijal võrdlusmomenti ning ta võib arvata, et just see isik pildil või tema ees peab olema süüdlane, sest politsei ei kutsuks kedagi ilma nendepoolse kindluseta tunnistama. • Kommentaarid enne ja pärat identifitseerimisprotsessi Identifitseerimist läbiviiv politseinik peab kindlasti enne protsessi ütlema pealtnägijale, et süüdlane ei pruugi olla etteantud piltide seas või rivistuses. Vastasel juhul valib pealtnägijale isiku, kes näeb välja kõige sarnasemalt kurjategijale, ent ei pruugi olla süüdlane. Pealtnägija aga alateadlikult arvab, et valis just õige isiku, sest keegi neist pidi olema kurjategija, sest politseiametnik ei väitnud vastupidist. Samuti ei tohi politseinik lausuda kommentaare, mis julgustavad pealtnägijat kedagi valima ilma alusetu põhjuseta. Näiteks ei tohi politseinik sõnada peale pealtnägija valikut, et ka nende arust oli tegu süüdlasega või midagi sellelaadset. Otsusele peab jõudma pealtnägija ning ta peab olema täiesti kindel, et mitte saata süütut inimest trellide taha. Näiteks Ronald Cottoni juhtum on hea näide illustreerimaks pealtnägijat juhendava politseiniku sõnade tähtsusest. Jennifer Thompson, keda rünnati seksuaalselt, tuvastas Ronald Cottoni pildi teiste piltide seast. Kohtus oli Thompson täiesti kindel, et Cottoni puhul on tegu süüdlasega. Kohtu poolt koordineeritud lavastusel toodi tegelik kurjategija, Bobby Poole, kohturuumi, ent Thompson sõnas, et ta ei olnud kuangi eesolevat meesterahvast näinud. Hilisemal analüüsil selgus, et identifitseerimist läbiviinud politseinikud ütlesid Thomposoni juuresolekul Cottoni pildi kohta: „tegemist on sellesama mehega“. Peale seda tundis Thompson kergendust ja oli kindel, et tegu on õige inimesega. Ronald Cotton oli jõudnud istuda 10 ja pool aastat vanglas enne, kui DNA test tema süütust tõestas.

• Rivistuse ja piltide valik Kui on leitud arvatatav süüdlane, siis peaksid ka teised rivistuses või piltidel olevad isikud vastama kahtlusaluse kriteeriumitele. Näiteks kui kahtlustatakse kuriteo toimepanemises valgenahalist naisterahvast ning ülejäänud 9 isikut pildil/ rivistuses on mustanahalised, siis võib pealtnägija valida süütu inimese, kuna valgenahaline on ainuke, kes vastab vähegi kahtlusaluse välistele kriteeriumitele. Seega on vajalik, et pealtnägijal oleks võimalikult raske valida välja süüdlane, sest pigem jätta süüdlane valimata kui saata süütu inimene vangi.

3.Kallutatud kurjategija identifitseerimised ja hilisemad DNA testid.

„Usaldusväärsuse testi“ on ümberlükanud DNA testid, mida on kasutatud selleks, et tõestada inimeste süütust. Rohkem kui 200 DNA testi, mis on tõestanud vangi süütust, näitavad, et kõige suurem põhjus (200st 75%) süütu inimese trellida taha saatmisel on vale identifitseerimine pealtnägija poolt. Iga ümberlükkamise puhul oldi süüdimõistmisel kasutatud „usaldusväärsuse testi“, mis ilmselgelt tõestab, et kurjategija identifitseerimine pealtnägija poolt, keda pole õigesti juhendatud või toimingus on toimunud vigu, ei saa teistkordsel identifitseerimisel enam usaldada. Tegelikkuses võib valede identifitseerimiste arv tunduvalt suurem olla, sest antud 200 vangi vabastamise puhul oli tegu seksuaalkuritegudega ning seetõttu sai ohvri pealt või riietelt süüdlase kehavedelikke või muud tõendusmaterjale. Samas kuritegude nagu mõrva, röövi, tulistamie ja muud nendelaadsete kuritegude puhul puuduvad bioloogilised tõendid ning seega on suur tõenäosus, et aastakümnete jooksul on vanglasse saadetud suur hulk süütuid inimesi.

Kokkuvõte

Pealtnägija kasutamine kurjategija väljaselgitamiseks on kindlasti õige tegu, ent alati tuleb kaaluda ka teisi asjaolusi. Tuleb analüüsida, kas politseinike poolt läbiviidud protseduurid kurjategija väljaselgitamisel pealtnägija poolt on viidud läbi korrektselt ning võimalikult neutraalselt. Vastasel juhul võib süütu inimene sattuda trellide taha või siis kurjategija pääseda karistusest. USA kohtute poolt rakendatud „usaldusväärsuse testi“ algne eesmärk vältida valede süüdimõistmiste toimumist võis küll mingitel juhtumitel töötada, ent suuremas pildis on ebasoovitav juba kallutatud identifitseerimist tõendina võtta. Psühholoogid on arusaamal, et pealtnägijate tunnistusi ei saa alati täieliku tõena võtta ning kui lisada veel kallutatud kurjategija identifitseerimine ebakindla pealtnägija poolt, siis tulem võib olla ühiskonnale üsnagi kahjulik.